täna siis rääkisin kahe inimesega ja ajaliselt lahus. hommikul laekusid Danae ja Merle kuskilt koosviibimiselt. keetsin vett mate jaoks, ja et Merlel oli plaanis kohe Tartusse hääletama minna, siis tegin tavalisest veidi kangema.
siis istusime köögis ja jõime seda matet ja jutt läks aina elavamaks ja globaalsemaks :)
jõudsin igatahes rääkida lühikokkuvõtte Tesla eluloost ja sellest, et see mehhiko lahe süvapuuraugu puhul ei mõtle keegi, et tegemist on kuskil suurusjärk 10 km sügavuselt ammutatava (õigemini, see tuleb sealt ise suure vungiga) saadusega -- mis paneb tõsise kahtluse alla idee, et nafta on fossiilne kütus... legend ju seni selline, et maalihetega ja muude käepäraste katastroofidega on suur ports kunagisest biomassist (hiidosjad ja sõnajalad ja muu plankton) maa alla sattunud ja seal selliste naftatöösturite jaoks sõbralike bakterite poolt asjalikuks lögaks lagundatud.
et nüüd 10 km sügavusel ka samad bakterid sama liini jätkavad, on millegipärast raske uskuda. seal on temperatuur oluliselt teine, seal on rõhk julmalt teine.
et kuidas sa kujutad ette, et nii paarisaja meetri sügavusel olevad bakterid otsustavad ühel heal päeval saata oma millegipärast punast mütsikest kandva tütrekese külla 10 km sügavusel elavale vanaemale???
kümme kilti ülespoole on meil siin praktiliselt vaakum. ei mingit elutegevust. kui paar hõrenevate luudega astro/kosmo/taikonauti (kes parasjagu just juhtub olema) välja arvata.
punamütsike ei jõuaks kohale.
10 km võib tunduda süütu kaugus, aga üles või alla suunas on see julm vahemaa.
mate sai otsa ja järgmise 13 bussini oli napilt aega ja kuna Danae oli vahepeal avastanud, et tema padi on kohutavalt armas, siis läksin Merlele näitama, kuidas ilma lootusetult eksimata bussipeatuseni jõuda (vähem kui kilt maad, aga vahepeal tuleb läbida keeruline G4S territoorium, mille võib kujundlikult Hundiga samastada) ja tee peal üritasin siis lühidalt selgeks teha, miks on ENESE MUUTMISE KESKUS vajalik.
Merle mõned päevad tagasi laekus aastaselt õppimiselt Itaalias ja no meil ei ole siin veel aega olnud üldse rääkida.
me vist jäime sellest bussist maha.
jutu käigus ujus esile üks mõiste, mida ilmselt hakkan ka edaspidi kasutama.
INKUBATSIOONIPERIOOD.
rääkisin omi näiteid, siis küsisin, kui kaua Merlel kulus aega, enne kui ta Capoeira trenni läks. no ta seal arutas, mingite kuude lõikes, aga mulle kokkuvõttes jäi mulje midagi aastast või nii.
no ja selle väljakukkumise teema juures tal oli ka hea lugu tuua, kus ta agiteeris kahte tuttavat osalema esimesel tasuta kursusel ja need said seal sellise kohkumuse, et ei enam ei tulnud.
see võtab tohutu lahmaka aega enne kui sa enda ellu tood midagi uut.
see inkubatsiooniperiood võtab võibolla kümneid aastaid.
siis sa prooovid selle ära. elad mingi aeg sellesse täiega. ja siis see kaotab sinu jaoks oma sära.
ja siis on jälle pikk inkubatsiooniperiood, kuni millestki uuesti teada saad, hakkad huvituma, proovid, väsid.
siis enam-vähem kuskil selleks ajaks ongi elu otsas.
ja sulle on jäänud napid sekundid kahetseda, et sa omal ajal ei teinud, ei proovinud, ei üritanud seda, seda, seda, seda, seda, se...
enese muutmise keskus oleks kiirendi -- sa saaksid uusi ideid, avastaksid uusi praktikaid. sa ei pea nendesse maailmadesse sisenemiseks astuma üle kõrgete lävede (vanasti olid taludes kõrged ukseläved -- et loomad ei pääseks tuppa; mäletad -- Andres kahetses, et Krõõt pidi neist kõrgetest lävepakkudest üle astuma)
sa lihtsalt suhtled nende inimestega, koged nende tegemiserõõmu, koged seda isiklikku suhet ja häälestust. saad vahetult aru, mis see neile annab. see ei ole demonstratsioonesinemine. see on töö, mida inimesed endaga teevad.
katsetused, ebaõnnestumised, valestimõistmised, avastamisrõõmud.
see ongi elu.
ja siis rääkisin, mis kõik veel võiks keskuses olla.
et see, et inimesed ei oska omavahel suhelda. et mehed ei oska naistega suhelda ja naised ei oska meestega suhelda. et meil on vaid see loll seksuaalsuse turnimispuu, millel ronitakse ja millelt kukutakse ja millel harjutatakse tagurpidi saltosid. see on tohutu meri, kuidas veel saaksid mehed ja naised omavahel suhelda ja tegutseda. aga kõigil on see turnimispuu nii silmevahele naelutatud. no ei oska erinevad sugupooled omavahel suhelda (Merle oli sellega sügavalt nõus. palju inimesi on sellega viimastel aegadel nõus.)
aga võtame siis hoopis teise grupi.
vanemad inimesed.
see on tohutu ressurss. need inimesed saavad maailma jaoks palju ära teha, aga nad ei tee, sest nad on omas maailmas. ja tegemised toimuvad enamjaolt teistes maailmades. ja nad nagu ei tule üldse selle pealegi, et nad võiksid midagi teistmoodi teha. midagi täiesti uut.
mulle meenus üks teema, mida veebis ideede otsingul kohtasin -- kus siis loodi telefoni kaudu konverentskõnedega väga vanade inimeste klubi.
kuidas klubiliikmed laulsid sünnipäeva puhul õnnitluslaulu vanale härrasmehele...
ja siis võtame kõige enam rakkes inimesed -- noored vanemad.
inimesed, kellel ei ole aega üldse ja kellel on täiesti probleem, et saada endale hetk aega, et tulla sellelt kiirteelt maha ja natuke omaette olla.
sest väikesed lapsed neelavad täiega kogu su tähelepanu.
nad neelavad.
see on imetlusväärne, kuivõrd tõhusaks võib saada mõni naine oma väikese lapse olemise nimel tegutsedes.
see on õige,
see on hea.
aga selle naise elust on need ka parimad aastad. ja need parimad aastad võiksid olla kaunistatud veel paljude muudegi asjadega.
kasvõi paari tunni ulatuseski.
ja miks ei võiks siis olla selleks lapsele vanemate asendajaks teised muutujad?
konkreetselt rääkisin Merlele aga just vanematest inimestest.
nad on teistsugused, nende teistsugune olemine on selle väikese maailmakodaniku jaoks ka oluline kogemus. mida rikkalikum on selle väikese inimese inimestega kokkupuutumise galerii, seda huvitavam isiksus võib temast kasvada.
seda ebarutiinsem.
suhelda oskajam.
mõistvam.
ma ise olin kuni 3-aastaseks saamiseni ühiselamus. ma olin üks väheseid lapsi seal. ma teadsin, et ma võin igal ajal minna mööda koridori ja kellelegi külla. nad olid minu üle alati rõõmsad.
ja kuigi ma olen elus ka inimestes valusalt pettuma pidanud, on mul ikkagi selline tunne, et järgmisest uksest sisenedes meil saab seal tore olema.
mul on sügav usk inimestesse.
kuskil selle vanemate inimeste ellurakendamise teema juures tuli lõpuks ka buss ja Merle sõitis Tartu maantee algusse hääletama. ja sai kohe ka laheda inimesega masina peale. ja õnnelikult Tartu.
(kui sul on hea häälestus, siis maailm voolab su jaoks meeldivalt)
::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
keskpäeval otsustasin, et ma ei jää jobutama tööasjade taha ja teen oma tunniajase päevitamispausi ära. Andres on mind veennud, et just aktiivse päikese ajal ja heleda nahaga pääseb UV kiirgus naha alla D-vitamiini varusid arendama. ma üldse ei salli päevitamist, aga see D-vitamiini värk tundub oluline. suve algupoolel avastasin, et oluline osa minu kehast jääb ujukate all D-vitamiinist ilma. siis otsisin oma lähikonnast suht metsiku koha, kuhu sain (pärast kohaliku rästiku rahumeelset lahkumist) endale paljalt päevitamise paiga asutada. selles paigas D-vitamiini tekkimiseks piisava aja püsimiseks kasutan lollilõksuna huvitavaid raamatuid (olen tähele pannud, et ma siis püsin enam-vähem ühe koha peal).
niisiis olid mul asjad koos praadima minekuks kui helistas Andres, et kuidas oleks ühe ujumaskäiguga. et ta tuleb mu poolt läbi ja siis sõidaks Männiku karjääri ratastega.
tõstsin käigult asjad ümber ujumiskomplektiks ja vahetasin ühe huvitava raamatu Alexanderi tehnika raamatute vastu -- sest Andres on sellega pikalt tegelenud ja tahtsin teada, mis ta nendest raamatutest arvab.
nüüd tagantjärele sain teada, et täna oli kuumarekord.
seda palavust on aga nii kaua olnud, et osanud nagu tähele panna. kui vast selles, et kolm korda sai pikalt vees oldud. (mul on ujumine kujunenud meditatsiooniks, teen nelja tõmbe jooksul vette häälega AUM mantrat. vees on helid hoopis teised.)
pikalt rääkisime siis just sellest Alexanderi tehnikast. ma ei hakka kogu Andrese juttu ümber kirjutama. aga mind ennast huvitas paar kohta.
et seal on see juhendaja osatähtsus nii suur. Andres rääkis oma põhjendusi, aga ma tahtsin selle puhul rääkida hoopis sellest, et see on seesama jala üle põlve tõstmise fenomen. et kui su kõrval on inimene, kes on veendunud, kes on häälestunud õige kehaasendi saavutamisele, siis tema häälestus, tema punktiasend on juba see, mis sind kaasa tõmbab --- ja sinu sooritus on edukam, kui üksinda kodus praktiseerides.
teine teema on see, et raamatus kohtasin väidet, et Alexanderi tehnika on keskendunud õige pea ja kaela hoiu saavutamisele ja võitlustehnikad ja energeetilised praktikad on enam keskendunud keha keskmele ja puusadele -- mis oma meie liikumises samuti olulised.
püüdsin selgeks teha, et selle pea hoiaku olulisuse ma sain kätte mingit taj chi teemadel raamatut lugedes. et see kujustamine, et su pealaest läheb taevasse nöör ja sedapidi tõmmatakse sind üles.
ma aastaid seda teinud ja mulle läheb see paremini peale, kui mingite abstraktsete suundi tähistavate noolte kujustamine (olgu, seda teist ma pole proovinud ja seega on see puhtalt mu isiklik eelistus, et mul see köis seal peas on)
selle teema juurde liitub nagu ka praktika tasustamine. et vanasti ilmusid igasugused Alexanderi tehnika isehakanud õpetajad välja. ja Alexander käis nendega pikalt kohut.
see mingite liikumiste ja põhimõtete kellegi leiutiseks kuulutamine häirib.
samahästi võiks hingamise ära patendeerida, ütlesin Andresele (ohjah, tegelikult ongi kõik need vabastava hingamise ja muu sellise puhul asjad kuskil sealmaal)
kuid kahtlemata: me oleme harjunud oma keha hoidma liigsetes pingetes, kurnavates asendites. kuidas sa praegu istud? on su selg sirge?
teine teema, millest pikemalt rääkisime oli seesama seksuaalsuse poomil võimlemine.
Andres hiljuti luges ühe kanada autori artiklit, kus see väidab, et see käitumistüüp, mis oli veel pool sajandit tagasi omane homode vähemusele, on nüüd muutumas käitumisstandardiks.
et just homode käitumisele oli omane sage partnerite vahetus, ühest suhtest aina uutesse ja uutesse sukeldumine. nüüd on see üle kandunud heterosuhetesse.
suhteid vahetatakse, nagu riideid. nii, kellesse riietatuna ma siis täna välja lähen.
käitumismustreid tuleb levitada. Andres ütles, et selles suhtes on ilmekas näide "Seks ja linn"
pidin nõustuma.
tahes või tahtmata peab tunnistama selle seeria mõju. sealsete mõttemustrite ülekandumise kõigisse meisse.
sulle hakkab konkreetselt üks nendest tüüpidest vastu ja selle foonil tundub teine sümpaatne.
aga palun -- eitamine on varjatud kujul ikkagi sama tasandi omaksvõtt.
sa eitad, aga sa möönad, et nii võib ka suhtuda.
ja suhtutaksegi.
aga ikkagi on seal seesama asi, mis meil siin igal pool toimub -- naised hoiavad omasse leeri ja mehed omasse.
inimkarjade pidajatele see sobib -- JAGA JA VALITSE!
ja no see lugu sai väga pikk. jälle.
aga kuidagi peab see hakkama kohale jõudma.
ma nüüd visalt rooman nagu vaksik mööda puuoksa edasi.
et kui tuleb see ENESE MUUTMISE KESKUS ja kui tulevad MUUTUJATE ALGKURSUSED.
siis üks sügav teema saab olema -- avastame inimesed iseenda ümber!
suhtleme
räägime
katsetame
lükkame mingid ideed käima
väljaspool skeeme ja kaste on hoopis huvitavam.
käisime Erkiga ükspäev vaatamas seda hoonet, mis mul silma hakkas. Järvel, Energia tänaval. osa majast oli ortopeediliste jalatsite valmistamise firma käes, osa tundus tühi.
ma ei ole selline, et oskan kohe kõik asjad ära rääkida, et milleks ja kuidas. olime rannas ja ma proovisin seda MUUTUMISMAJA sõna Erkile lahti rääkida. et selline idee ujus kuidagi välja nagu jäämäe tipp ja tahaks nagu süvitsi uurida, mis seal on kõike mida avastada.
hiljuti suhtlesin ühe Capoeirat praktiseeriva kutiga, kes tegi tagurpidi saltosid ja keegi veel kõndis seal käte peal. ja siis mingi päev hiljem helistas Neeme ja rääkisime pikalt oma praktikatest ja ta nagu mainis, et sellist puhtalt füüsilisi asju teeb ka, nagu käte peal seis... ja sellised impulsid mul inimestega kokkupuutest ja see käte peal kõndimise teema mul kunagi jäigi pooleli ja nüüd selle kõige mõjul alustasin taas.
see lainega kaasaminek sobib mulle.
ja siis rääkisin Erkile loo Bates'i ooteruumist, mida kunagi Andres mulle vaimustunult kirjeldas.
Bates'i meetod tähendab oma nägemise loomulikul teel taastamist. Andres aastaid tagasi lõpetas Bates'i mõjul oma prillide kandmise ja tal olid päris jämedad klaasid.
ja seal Bates'i ooteruumil oli oma fantastiline mõju. inimesed tegid oma kodudes silmadele harjutusi ja palmingut. aga siis hakati avastama, et Bates'i kabineti eesruumis toimivad need harjutused tuntavalt mõjusamalt. inimesed käisid lihtsalt sealt korra päevas läbi. mitte et vastuvõtule saada, vaid et saada kätte see ooteruumi doos.
sarnane efekt oli meil Tensegrity praktika ruumiga küberis. me olime seal aastaid sooritusi teinud ja seal oli häälestus. sa läksid sinna ja sa olid juba õiges häälestuses.
Tensegritys nimetatkse seda grupiefektiks, aga seda ei saa ainult grupiga seostada.
loomulikult saab ka ainult grupiga seostada -- sa lähed teistega ühte häälestusse. resoneerud nendega.
Tensegrity seeriad on väga erineva häälestusega, väga erineva taotlusega. aga kui sa oled teistega ühes laines, kui sa suudad oma sisedialoogi peatada, siis on loomulikult grupis praktiseerimine tõhus.
aga siiski on sul juba sinna ruumi jõudes eelnev häälestus. valmisolek oma häälestust muutma hakata. sest me taotleme seda maailma. nagu surmatrotsija hoidis alal oma maailma, nii genereerime me kõik koos seda maailma siin.
siis miks me peame seda looma mõttetuks? tühiloksuvaks?
miks ei võiks selles maailmas olla sellised kohad, kust me saame uusi võnkeid, kogeme teistes ideedes kõlavaid inimesi?
me oskame teiste meelelaadile häälestuda.
oskame väga.
ja siis seda alal hoida.
siis tuligi see maja otsimise idee. algul kirjutasin selle pikalt üles: praktikate vahendamise maja.
sest mõtlesin, kui paljud inimesed teevad erinevaid praktikaid. oma suletud ringides, oma avaras, aga ikkagi suletud vaates. aga teistelt oleks õppida nende häälestuselt. teised võiksid saada inspiratsiooni.
et on üks maja, kuhu tulevad inimesed, kes tahavad ennast muuta.
kus on enda muutmise meelelaad imbunud sügavale kividesse.
kus sa kõlad. kus sa tunned end õiges asjas olevaks.
- - -
mul oli see lugu siin paar päeva tagasi üles pandud. ja siis täna hakkasin syytekyynalde blogis üht teemat otsima ja oma üllatuseks avastasin, et analoogsest asjast olen juba kirjutanud. aga hoopis teise nurga alt.
ja selle teise nurga alt ma nüüd juba tegutsen.
hämmastav olukord hetkel -- nii paljud asjad jooksevad korraga kokku.
nii kaunis :)