Aravind Eye Hospidal

kirjutas keegi | kolmapäev, veebruar 12, 2014 | 0 märkust »

Aravind projekt sai alguse 1976. aastal 11 voodikohaga haiglast.
Aravind nimi on tuletatud india vaimse õpetaja Sri Aurobindo ühest nimekujust.
(Aravinda -- tähendab sanskriti keeles lootost")


Algusest peale lähtuti kolmest põhimõttest:
1. abivajatest ei lükata kedagi tagasi.
Indias on suur probleem vaesusega.
kui inimene ei suuda maksta, siis ta saab kõik vajaliku oma nägemise taastamiseks tasuta.
tasuta ravi moodustab enamuse Aravind tegevusest.

2. ravis ei tehta mingeid mööndusi kvaliteedi osas

3. organisatsioon peab hakkama saama iseenda finantseerimisega
tegemist on sisuliselt heategevusliku projekti puhul enekuulmatu ideega.
aga nad saavad hakkama ilma riikliku või välise toetuseta.
(vt alumise video 9:50 algavat lõiku ja 15:36 algavat lõiku)

lühikese sissejuhatuse saad siit.



aga kindlasti soovitan vaadata Pavithra Mehta ääretult meeldivat esinemist, kus ta kõige paremini võtab kokku oma vanaonu Govindappa Venkataswamy algatatud projekti olemuse.


need on inimesed, kes teavad, et nad teevad tõeliselt õiget asja.

"Kui me saame küpseks oma vaimses teadvuses, siis me samastume ennast kõigega, mis on selles maailmas. Ja selles ei ole kurnamist. See oleme meie ise, keda me aitame. See on meie ise, keda me ravime."

lingid:
http://en.wikipedia.org/wiki/Aravind_Eye_Hospital

http://www.aravind.org/Default.aspx

http://en.wikipedia.org/wiki/Sri_Aurobindo

Lammas

kirjutas keegi | kolmapäev, august 21, 2013 | , | 0 märkust »

videoklippide kogumik Lääne-Walesis rajatud ökoküla kohta.
hetkel on seal 48 videoklippi. jaksa seda kõike läbi vaadata, aga kui kunagi siin hakkame midagi sellist kavandama, siis on nendes klippides KOGEMUS, mõtteaine -- millises suunas liikuda ja mida vältida.

mittetulunduslik elamukogukond

kirjutas keegi | pühapäev, märts 10, 2013 | , , , | 0 märkust »

see peaks olema lihtsalt mõistetav idee.


1. on organisatsioon, kes ei pea hoonete ehitamiseks raha laenama.
saad aru?
see organisatsioon ei pea maja ehitamiseks veel ka teise maja pankuritele ehitama.

2. see organisatsioon on tööandja oma liikmetele, kes ise ehitavad ja sisustavad ja haldavad neid elamukommuune.

3. see organisatsioon ehitab otstarbekaid ja säästlikke hooneid. neid hooneid ei ehitata mitte mahamüümiseks, vaid elamiseks. täisväärtuslikku elu elamiseks.

4. need hooned on ehitatud moodulstruktuuriga ja moodustavad suurema kogumi.
nende hoonete ehitamisel lähtutakse mitte tellija suvast ja arhitekti ambitsioonidest, vaid sinna on kaasatud hoopis enam inimesi. samuti saadakse kommuunide ehitamise käigus nende haldajatelt ideid ja tagasisidet, kuidas midagi edasi arendada.
üle maailma.

moodulstruktuur tähendab, et hoonete sees on võimalik kergesti ruume ühendada ja eraldada.
näiteks on hoonetekompleksis olemas suuremad ruumid, mida saab päeval kasutada lastepäevakoduna ja õhtuti/öösiti täiskasvanute ürituste korraldamiseks.
kuna on tegemist mitme ruumiga, mida saab lihtsalt ühendada ja eraldada, siis saab seal ka päevasel ajal täiskasvanute üritusi korraldada.
üldse -- see erinevate generatsioonide eraldamise idee on ebainimlik.

kogum tähendab seda, et hooned on omavahel ütleme keldritasandil ühendatud koridoridega.
seega ei pea talvisel ajal lapsed oma mängutuppa hommikul minemiseks välisriideid selga panema (ja ei tassi kevad/sügiseti pori laiali. :)
ka üritustele kogunejatele ei ole vaja eraldi riietusruume.

müravabadus.
see on teema, millele ei pöörata massiehituses tähelepanu.
Muutujate organisatsiooni hoonetes on inimeste privaatruumid müra eest kaitstud.
sul on seal rahu.
vaikus.

samuti on müratõkked nendel koosviibimiste suurematel ruumidel.

tolmu ja pori vältimine
seda saab teha. oleks huvitav leida selline ruumide struktuur, kus enamus tolmu saadakse kätte ventilatsioonisüsteemide kaudu.
+ mittetolmavad kangad ja mööbliesemed.
hoonete ümbrus ja mängu- ja võimlemislinnakud peaks olema ehitatud nii, et sealt ei saaks pori kaasa tuua.
+ inimeste loomulik harjumus hoonesse sisenedes jalanõud puhastada.

energiasäästlikkus on teada teema.
ise pooldan hingavaid seinu. mullsavi tundub meie oludes kõige normaalsem (põhja-eestis toodetud ehitusmaterjal on radioaktiivse fooniga)

5. koostegutsemine
palju asju saab korraldada organisatsioonisiseselt ja mitte kauplemise ja enesemüümise kujul.
lihtne näide -- laste päevakodu. lapsed saavad majade pealt kasvõi ise kokku tulla ja seal saab järelevaatajaks olla iga päev mingi kokkulepitud graafiku alusel keegi.
samas on laste muudest tegevustest eraldamine kummaline.
kui on toidu valmistamine, siis pliidist ja nugadest eemal asju saavad nemad aidata teha.
sama on võimlemislinnakutega.
et kui täiskasvanute jaoks on ninja turnimisrajad, siis lastel võiks samuti midagi sellist olla.
eeskuju nakkab.

praeguses maailmas on midagi väga kummalist -- lapsed on täiskasvanutest eraldi.
neilt on oluliselt ära võetud võimalus tunda ennast kasulikuna. tunda teiste jaoks millegi tegemisest rõõmu.

samuti on vanem generatsioon kuhugi eraldatud.
neid ka pole teistele vaja.
see lasteaedade ja koolide oma kastis kinnipidamise idee on ilselgelt selle tekitaja.

- - -
katkestan.
tervet maailma ei jõua valmis unistada.
selleks on vaja palju inimesi.
palju unistajaid ja head tahet.

ökokeskkonnad

kirjutas keegi | esmaspäev, jaanuar 07, 2013 | , | 0 märkust »

sattusin vaatama klippi, kuidas Hispaanias on hakataud mahajäetud väikelinnu ökokogukondadeks taastama.
selles klipis on jutt Lakabe väikelinnast, mis avastati 1980 aastal ja mille taasasustasid linnast tulnud inimesd.
see on oma jõududega üles ehitatud maailm.
mõtlema pani giidina Lakabet tutvustava naisterahva lause, et nad praktiliselt esimesed 20 esimest aastat elasid kõik ühes elamises koos, et neil algul ei olnud elektrit ja nad kasutasid õlilampe ja küünlaid.
aga see kõik on siiski Hispaania soojas ja päikeselises kliimas.




teine klipp on veel lõunapoolsemast piirkonnast. Põhja-Carolina on juba Põhja-Aafrikaga samadel laiuskraadidel. alustatud juba olemasolevate rahadega.
huvitav, kas need punased putukad (3:20) seal on tõesti mingid kahjurputukaid hävitavad tegelased?
meie oludes on lepatriinud tublid lehetäi tõrjujad. Ka rass on selline kahjureid eemalhoidev taim (ei soovita proovida selle lehti närida, pool päeva sülitad pärast).
seal on see jutt loomade kasvatamisest ja kuidas on kuidagi parem, kui nad sellises heas keskkonnas kasvades annavad oma elu inimeste hüvanguks. seda võib kõike rääkida ja õigustada, aga see on siiski tapmine. seda pole vaja.
aga see savimaja oli kena. ja kitsed armsad.



selliseid klippe on palju. see on suur ideede ja kogemuste kogum.
kunagi läksin ka maale elama ja kasvatasin isegi arbuuse ja meloneid ja füüsaleid.
üritasin ka kitse pidada.
üksinda ja linnainimesena on raske asju alustada.
kommuunina oleks asi palju mõistlikum. on palju asju, mida saakas ühiskasutada, palju, mis oleks koostöös hoopis paremini teostatav.
seega oleks vaja kaardistada ideed, mida saab meie kliimas teha ja mis tegevussuunad oleks tulutoovad.
 oleks hea, kui meil tekiks asjast huvitunute seltskond -- teema on väga laiaulatuslik, häid ideid palju, mida leida.

üks idee on näiteks see, et välja ehitada kasvuhooned, kus kasvatada klorofülli tugevalt sisaldavaid taimi: spinatit, sellereid.. viimaste puhul on sorte, mis seisavad ka lume all värsketena.
ja siis saaks neid turustada kas toormaterjalina või salatite ja energiajookidena.
selle rajamise puhul on kaks suuremat teemat:
mulla rikastamise süsteemide väljatöötamine ning
haiguste ja kahjurputukate tõrjumine.

Enda elu eduka rikkumise valemid

kirjutas keegi | pühapäev, detsember 23, 2012 | , , | 0 märkust »

olen aastaid rääkinud, et enese muutmise jaoks on vaja saada GRUPP koos käima.
mul kümmekond aastat tensegrity praktiseerimise kogemust. seal teadlikult räägitakse grupis praktiseerimise olulisusest, olen korduvalt grupiefekti tunnistaja olnud. grupis on oluliselt lihtsam saada uude häälestusse, grupis hakkavad sooritused paremini tööle.
grupp on nagu oaas igapäevaelu kaose kõrbes.
üksinda on neetult raske.

tensegritys ma alustasin üksi. mul oli esimene ja teine videokassett. mul oli kuu aega puhkust ja entusiasm, et saan need 2 seeriat selle ajaga kindlasti selgeks.
mul kulus p__o__o__l__t__e__i__s__t______k__u__u__d
selle esimese kasseti alla kümne minutiga tehtava seeria kõikide soorituste selgekssaamiseks. keeruline oli, kellegi käest polnud küsida, mul puudus video järgi harjumatute liikumiste õppimise kogemus. ...ja kuidagi raske oli ennast puhkuse ajal kamandada neid asju õppima. mul oli ju mina kogu aeg kõrval, kes ütles, et täna pole eriti aega, või pole tuju või väsinud või ta oskas lihtsalt mingi mõttetu meelelahutuse peale aega raisata... polnud ruumi, kõik segas, tead küll...

õnneks oli mul teadmine, et üle maailma käivad koos tensegrity grupid ja koos praktiseerimine on see, mida on vaja.
teadsin, mida taodelda.
järgmise aasta aprillis meil oli grupp, aina rohkem seeriaid sai selgeks, aina rohkem inimesi liitus.
me ühe pikema seeria näiteks jagasime selgeks tegemiseks kaheks -- poole vähem pusimist.
ja kui oli mingi seminar ja keegi grupist käis seal, siis ta pärast näitas ja õpetas neid liikumisi teistele.
grupitöö on tõhus.

inimeste omavahelise suhtlemise treening-grupi idee on mul ammu tiksunud.
aastaid tagasi lugesin Manuel J Smith raamatut KUI ÜTLEN EI, TUNNEN END SÜÜDI.
ma olin siiralt kade. ta on praktik, ta rääkis tööst oma gruppidega. mitte väga palju, aga sealt kumas läbi hea mitu andekat kildu -- ma teadsin, mida tahan. GRUPPI.
ka Marshall Rosenbergi VÄGIVALLATU SUHTLEMINE lugemine tõi sama ukseni sildiga ON VAJA GRUPPI.
kahtlemata ma ei taha ainult selliste konfliktsete olukorda lahendamise oskuste lihvimise gruppi.
ideaalis tahaks sellist gruppi, kus õpitakse konfliktseid olukordi mitte tekitama.
tahaks midagi enamat.

arvan, et leidisn nüüd töövormi.
on selline raamat -- Julia Sviyash KUIDAS KIIRESTI JA LIHTSALT RIKKUDA ENDA JA TEISTE ELU.
võtame igal koosviibimisel sellest raamatust ette lugeda peatüki või konkreetse tehnika ja vaatame mida meil omavahel on selle oma elu rikkumise tehnika kohta öelda, millistest konkreetsetest juhtumitest kellelgi rääkida.

et asi konkreetsem tunduks, kirjutan siia ümber lõigud tema raamatu algusest:

... Oleme üldlevinud eksiarvamuses, et iga inimene püüdleb õnnelikuks saamise poole. Kuigi vaevalt, et keegi üldse ette kujutab, mis asi see õnn on, tahab igaüks selleni jõuda. ja sellel teel keegi justkui kogu aeg segaks inimest. Mingisugused ebasoodsad asjaolud, saatuse riukad ja meie elu karjuv ebaõiglus.
Inimene võitleb ju meeleheitlikult oma õnne eest, saades stoiliselt võitu erinevatest takistustest. Aga... vaevalt on üks probleem lahenenud, kui ilmub juba uus. Ei und, ei puhkust piinatud hingele. Õnn justkui libiseks ta käest, täpselt nii, nagu õnnetu kalamehe õngekonksu otsast pääseb suur ja rasvane kala.
Poodide riiulid on lookas raamatute all, mis räägivad õnnest, edust, vedamisest, rikkusest.
/- - -/
Tuhanded psühholoogid, konsultandid, NLPistid, coach'id, treenerid ja teised juhendajad tormavad tõe teele, et ainsa hoobiga teha inimkond õnnelikuks. Nad on leiutanud suure hulga tehnoloogiaid, metoodikaid, treeninguid ja teisi riukaid, et teha inimestele ajupesu ja suunata teda salaunistuse poole -- saada vabaks ja õnnelikuks.
/- - -/
Mõneks ajaks see isegi ehk aitab. Muidugi mitte kõiki, aga siiski aitab. Entusiasm silmades, maniakaalne optimism, palavikuline soov teha ükskõik mida ja teatada kõigile, et elu on ilus. Aga aeg möödub, kõik tuleb ringiga tagasi... ja isegi rohkem.
/- - - /
... Kui tähelepanelikult vaadata, siis tuleb kogu selle jorutamise mõningane petlikkus ilmsiks. Aga täpsemalt: umbrohu kitkumine muudab nende kasvamise veelgi aktiivsemaks. Midagi siin ei klapi. Aga mis see on? Kus on viga?
Keskendunud jälgimine viis autori üpriski ootamatute järeldusteni. Viga on juba päris teekonna alguses. Aga täpsemalt: algeeldus on vale.
Inimene pole loodud täielikuks õnneks. Järelikult pole ta huvitatud suurema osa oma probleemide lahendamisest. 
Vastasel juhul oleks kõik juba ammu õnnelikud. Nad sünniksid õnnelikena ja sureksid õnnelikena.
Inimene võib seda ise mitte taibata, aga see on nii. Ta pole alateadlikult õnneks valmis. Kuigi ta karjub igal sammul: "Tahan olla õnnelik, tahan olla edukas! Tahan, aga ei saa! Mind segab see ja mind segab too..."
JAMA. Kui te tõesti tahaksite mingit probleemi lahendada, siis te lahendaksite seda samal minutil, samal hetkel!
Vaadake kõiki tähtsaid maailmakirjanduse šedöövreid. Millel need põhinevad? Inimlike kannatuste, tragöödiate ja kuritegude nautimisel. Aga filmis? Kui ekraanil ei hukkuta õnnetu armastuse pärast, ei tapeta, ei mürgitata tsüaniidiga, ei taota pead vastu seina, ei hüpata alla pilvelõhkuja katuselt, siis paneb see vaatajaid haigutama.
ja isegi kui filmil on HAPPY END, siis just sellega film lõpebki! Pärast õnnelikku lõpplahendust pole enam midagi näidata, sellist süžeed pole kellelegi vaja. 
Tegelikult tegeleb inimene kogu elu sellega, et leiutab lugematul hulgal viise, tehnoloogiaid ja kavalusi, mis hoiavad teda õnnest eemal. Valdav enamik inimesi teeb seda alateadlikult. Õnnetu võib kutsuda isegi üles abistama ja endale kaasa tundma. Aga te ainult üritage võtta inimeselt ära need instrumendid, millega ta endale ebameeldivusi tekitab! Ta kaitseb neid, hoiab neist kinni. Küünte ja hammastega. Kui ta on loonud sada moodust, et olla õnnetu (vaene, haige, üksik), siis loob ta ka saja esimese. Vastasel juhul film ju lõpeb! 


niisiis -- ma tahaksin jõuda filmi lõpust edasi.
koos grupiga.
sest siis minnakse kinost välja.
ja seal on reaalne elu.
sinu ÜKS ja AINUS ELU.



KOKKUKOLIMINE

kirjutas keegi | reede, detsember 14, 2012 | , , | 0 märkust »

sa mäletad sellist sarja, nagu SÕBRAD?

seal oli selline kooselu vorm, kus oli suur elutuba ja igaühel oli oma tuba, kus olla. ja sama koridori peal oli veel teine selline korter.

ma tahaksin sellises koloonias olla (tingimusel, et minu toa uks ja seinad on mürakindlad).
mulle ei meeldi väga külas käia, sest pärast peab unisest peast veel kuidagi koju saama.
kedagi külla kutsuda on palju mugavam, aga kahju on, kui nemad peavad ennast läbi poole linna unistena pärast koju kolistama.

niimoodi kommuunis elades oleksime kõik üksteisel külas kogu aeg.
meeletu oma elu kokkuhoid. sa lähed koju ja juba oledki külas.
väsid seltsielust ära, astud paarist toast läbi ja seal ongi su armas padi ja voodi ja rahuriik.

ideaalne oleks, kui nende korterite peale oleks ka suurem saal, kus saaks salsat harjutada ja grupitreeninguid läbi viia. see võiks olla maja, mis kuulub Muutujate (või mis iganes nimi see saab olema) mtü-le. inimesed elavad seal liikmemaksu alusel (või kuidas oleks õigem korraldada).
nagu hõim. nagu suur küla.

kambakesti on suuri ruume lihtne koristada -- igaüks teeb väikse lõigu ja ongi korras.
paljusi kulukaid asju on otstarbekas üheskoos kasutada.
kambakesti on lahe toitu valmistada.
sama sõpruskonnaga võiks ka tööd teha. mina igatseks veebi-, anima- ja filmistuudio käima saada, kursuseid saaks korraldada, koolitusi...

meie elust kulub mõttetult palju aega punktist a punkti b ja c ja d ja e jõudmiseks.
miks ei võiks olla lihtsalt a?