olen aastaid rääkinud, et enese muutmise jaoks on vaja saada GRUPP koos käima.
mul kümmekond aastat tensegrity praktiseerimise kogemust. seal teadlikult räägitakse grupis praktiseerimise olulisusest, olen korduvalt grupiefekti tunnistaja olnud. grupis on oluliselt lihtsam saada uude häälestusse, grupis hakkavad sooritused paremini tööle.
grupp on nagu oaas igapäevaelu kaose kõrbes.
üksinda on neetult raske.
tensegritys ma alustasin üksi. mul oli esimene ja teine videokassett. mul oli kuu aega puhkust ja entusiasm, et saan need 2 seeriat selle ajaga kindlasti selgeks.
mul kulus p__o__o__l__t__e__i__s__t______k__u__u__d
selle esimese kasseti alla kümne minutiga tehtava seeria kõikide soorituste selgekssaamiseks. keeruline oli, kellegi käest polnud küsida, mul puudus video järgi harjumatute liikumiste õppimise kogemus. ...ja kuidagi raske oli ennast puhkuse ajal kamandada neid asju õppima. mul oli ju mina kogu aeg kõrval, kes ütles, et täna pole eriti aega, või pole tuju või väsinud või ta oskas lihtsalt mingi mõttetu meelelahutuse peale aega raisata... polnud ruumi, kõik segas, tead küll...
õnneks oli mul teadmine, et üle maailma käivad koos tensegrity grupid ja koos praktiseerimine on see, mida on vaja.
teadsin, mida taodelda.
järgmise aasta aprillis meil oli grupp, aina rohkem seeriaid sai selgeks, aina rohkem inimesi liitus.
me ühe pikema seeria näiteks jagasime selgeks tegemiseks kaheks -- poole vähem pusimist.
ja kui oli mingi seminar ja keegi grupist käis seal, siis ta pärast näitas ja õpetas neid liikumisi teistele.
grupitöö on tõhus.
inimeste omavahelise suhtlemise treening-grupi idee on mul ammu tiksunud.
aastaid tagasi lugesin Manuel J Smith raamatut KUI ÜTLEN EI, TUNNEN END SÜÜDI.
ma olin siiralt kade. ta on praktik, ta rääkis tööst oma gruppidega. mitte väga palju, aga sealt kumas läbi hea mitu andekat kildu -- ma teadsin, mida tahan. GRUPPI.
ka Marshall Rosenbergi VÄGIVALLATU SUHTLEMINE lugemine tõi sama ukseni sildiga ON VAJA GRUPPI.
kahtlemata ma ei taha ainult selliste konfliktsete olukorda lahendamise oskuste lihvimise gruppi.
ideaalis tahaks sellist gruppi, kus õpitakse konfliktseid olukordi mitte tekitama.
tahaks midagi enamat.
arvan, et leidisn nüüd töövormi.
on selline raamat -- Julia Sviyash KUIDAS KIIRESTI JA LIHTSALT RIKKUDA ENDA JA TEISTE ELU.
võtame igal koosviibimisel sellest raamatust ette lugeda peatüki või konkreetse tehnika ja vaatame mida meil omavahel on selle oma elu rikkumise tehnika kohta öelda, millistest konkreetsetest juhtumitest kellelgi rääkida.
et asi konkreetsem tunduks, kirjutan siia ümber lõigud tema raamatu algusest:
... Oleme üldlevinud eksiarvamuses, et iga inimene püüdleb õnnelikuks saamise poole. Kuigi vaevalt, et keegi üldse ette kujutab, mis asi see õnn on, tahab igaüks selleni jõuda. ja sellel teel keegi justkui kogu aeg segaks inimest. Mingisugused ebasoodsad asjaolud, saatuse riukad ja meie elu karjuv ebaõiglus.
Inimene võitleb ju meeleheitlikult oma õnne eest, saades stoiliselt võitu erinevatest takistustest. Aga... vaevalt on üks probleem lahenenud, kui ilmub juba uus. Ei und, ei puhkust piinatud hingele. Õnn justkui libiseks ta käest, täpselt nii, nagu õnnetu kalamehe õngekonksu otsast pääseb suur ja rasvane kala.
Poodide riiulid on lookas raamatute all, mis räägivad õnnest, edust, vedamisest, rikkusest./- - -/
Tuhanded psühholoogid, konsultandid, NLPistid, coach'id, treenerid ja teised juhendajad tormavad tõe teele, et ainsa hoobiga teha inimkond õnnelikuks. Nad on leiutanud suure hulga tehnoloogiaid, metoodikaid, treeninguid ja teisi riukaid, et teha inimestele ajupesu ja suunata teda salaunistuse poole -- saada vabaks ja õnnelikuks./- - -/
Mõneks ajaks see isegi ehk aitab. Muidugi mitte kõiki, aga siiski aitab. Entusiasm silmades, maniakaalne optimism, palavikuline soov teha ükskõik mida ja teatada kõigile, et elu on ilus. Aga aeg möödub, kõik tuleb ringiga tagasi... ja isegi rohkem./- - - /
... Kui tähelepanelikult vaadata, siis tuleb kogu selle jorutamise mõningane petlikkus ilmsiks. Aga täpsemalt: umbrohu kitkumine muudab nende kasvamise veelgi aktiivsemaks. Midagi siin ei klapi. Aga mis see on? Kus on viga?
Keskendunud jälgimine viis autori üpriski ootamatute järeldusteni. Viga on juba päris teekonna alguses. Aga täpsemalt: algeeldus on vale.
Inimene pole loodud täielikuks õnneks. Järelikult pole ta huvitatud suurema osa oma probleemide lahendamisest.
Vastasel juhul oleks kõik juba ammu õnnelikud. Nad sünniksid õnnelikena ja sureksid õnnelikena.
Inimene võib seda ise mitte taibata, aga see on nii. Ta pole alateadlikult õnneks valmis. Kuigi ta karjub igal sammul: "Tahan olla õnnelik, tahan olla edukas! Tahan, aga ei saa! Mind segab see ja mind segab too..."
JAMA. Kui te tõesti tahaksite mingit probleemi lahendada, siis te lahendaksite seda samal minutil, samal hetkel!
Vaadake kõiki tähtsaid maailmakirjanduse šedöövreid. Millel need põhinevad? Inimlike kannatuste, tragöödiate ja kuritegude nautimisel. Aga filmis? Kui ekraanil ei hukkuta õnnetu armastuse pärast, ei tapeta, ei mürgitata tsüaniidiga, ei taota pead vastu seina, ei hüpata alla pilvelõhkuja katuselt, siis paneb see vaatajaid haigutama.
ja isegi kui filmil on HAPPY END, siis just sellega film lõpebki! Pärast õnnelikku lõpplahendust pole enam midagi näidata, sellist süžeed pole kellelegi vaja.
Tegelikult tegeleb inimene kogu elu sellega, et leiutab lugematul hulgal viise, tehnoloogiaid ja kavalusi, mis hoiavad teda õnnest eemal. Valdav enamik inimesi teeb seda alateadlikult. Õnnetu võib kutsuda isegi üles abistama ja endale kaasa tundma. Aga te ainult üritage võtta inimeselt ära need instrumendid, millega ta endale ebameeldivusi tekitab! Ta kaitseb neid, hoiab neist kinni. Küünte ja hammastega. Kui ta on loonud sada moodust, et olla õnnetu (vaene, haige, üksik), siis loob ta ka saja esimese. Vastasel juhul film ju lõpeb!
niisiis -- ma tahaksin jõuda filmi lõpust edasi.
koos grupiga.
sest siis minnakse kinost välja.
ja seal on reaalne elu.
sinu ÜKS ja AINUS ELU.
0 märkust
Postita kommentaar