Padjaklubi

me peame rohkem kokku saama ja asju katsetama ja arutama.
eile saime Reena juures kokku ja Katri tahtis kohe algul teada saada, kuhu on arenenud see patjade teema, millest Muutuja Algkursuse all kirjutasin. ma osanud talle midagi öelda, sest keegi pole nagu reageerinud teemale.
mina kõigest kaardistaja.
matkan oma kujutlustes ja kaardistan ideid, kuhu võiks midagi koguneda.
see on nagu tundmatul maal liigub maadeuurija ja märgib ära, et nende kahe jõe kohtumiskohta võiks rajada kaubanduskeskuse. ja näe, tema kirjeldus ja joonistused ja märkmed jõuavad lõpuks inimesteni ja nemad vaatavad, et tõesti hea koht asunduse rajamiseks. ja mis siis juhtub -- sinna kasvabki lõpuks linn!
kas see maadeuurija ehitas linna?
ei. need inimesed tulid ja elasid selle koha meeldivaks ja nad rajasid sinna oma kodud ja elasid sugupõlvi pidi selle linna suureks laiali.
eks püüan selle inimestega kohtumise teema ja sealt saadud inspiratsiooni kirjapaneku käigus hoida.
aga no see kirjutamine neelab sellise lahmaka aega ja keskendumist!
mul on kohusetunne ja ma oskan ennast sundida. aga ma oskan selle käigus ka endal vindi üle keerata.
ja siis jooksen kinni, nagu selle algkursuse loo puhul.
ega neid patju oleks mõnus 3D nikerdada. ma kohe võtaks pikema perioodi ja sisustakse kõik õhtud ja ööd uute patjade kujundamise peale. aga ma näen enda ümber veel tervet voolimata kukekeste armeed!
kes siis need ära teeb?

selle loo kirjutamiseks valmissaamiseks kulus hea mitu päeva.
sest sain aru, et inimesed ei käivitu sõnade peale. pilte on vaja.
aga mina ei oska pilte nuusata.
mingi pildi tegemiseks läheb tunde. ok, see on mõnus ja rahustav töö. patju nikerdasin õhtust kuni kolmeni öösel.
aeg läheb nagu kelguga mäest alla.
aga niimoodi pildialbumit kokku pannes ma ei jõua kuhugi.
olgu, ma nüüd tegin.
aga kas käivitas?
ei.
sest tundub, et inimesed on endale saalis võtnud paremad istekohad ja ootavad, mida ma järgmiseks teen.

kas tõesti on nendele patjadele märksõnade välja pakkumine niiiiiiiiiii keeruline?