Enda elu eduka rikkumise valemid

kirjutas keegi | pühapäev, detsember 23, 2012 | , , | 0 märkust »

olen aastaid rääkinud, et enese muutmise jaoks on vaja saada GRUPP koos käima.
mul kümmekond aastat tensegrity praktiseerimise kogemust. seal teadlikult räägitakse grupis praktiseerimise olulisusest, olen korduvalt grupiefekti tunnistaja olnud. grupis on oluliselt lihtsam saada uude häälestusse, grupis hakkavad sooritused paremini tööle.
grupp on nagu oaas igapäevaelu kaose kõrbes.
üksinda on neetult raske.

tensegritys ma alustasin üksi. mul oli esimene ja teine videokassett. mul oli kuu aega puhkust ja entusiasm, et saan need 2 seeriat selle ajaga kindlasti selgeks.
mul kulus p__o__o__l__t__e__i__s__t______k__u__u__d
selle esimese kasseti alla kümne minutiga tehtava seeria kõikide soorituste selgekssaamiseks. keeruline oli, kellegi käest polnud küsida, mul puudus video järgi harjumatute liikumiste õppimise kogemus. ...ja kuidagi raske oli ennast puhkuse ajal kamandada neid asju õppima. mul oli ju mina kogu aeg kõrval, kes ütles, et täna pole eriti aega, või pole tuju või väsinud või ta oskas lihtsalt mingi mõttetu meelelahutuse peale aega raisata... polnud ruumi, kõik segas, tead küll...

õnneks oli mul teadmine, et üle maailma käivad koos tensegrity grupid ja koos praktiseerimine on see, mida on vaja.
teadsin, mida taodelda.
järgmise aasta aprillis meil oli grupp, aina rohkem seeriaid sai selgeks, aina rohkem inimesi liitus.
me ühe pikema seeria näiteks jagasime selgeks tegemiseks kaheks -- poole vähem pusimist.
ja kui oli mingi seminar ja keegi grupist käis seal, siis ta pärast näitas ja õpetas neid liikumisi teistele.
grupitöö on tõhus.

inimeste omavahelise suhtlemise treening-grupi idee on mul ammu tiksunud.
aastaid tagasi lugesin Manuel J Smith raamatut KUI ÜTLEN EI, TUNNEN END SÜÜDI.
ma olin siiralt kade. ta on praktik, ta rääkis tööst oma gruppidega. mitte väga palju, aga sealt kumas läbi hea mitu andekat kildu -- ma teadsin, mida tahan. GRUPPI.
ka Marshall Rosenbergi VÄGIVALLATU SUHTLEMINE lugemine tõi sama ukseni sildiga ON VAJA GRUPPI.
kahtlemata ma ei taha ainult selliste konfliktsete olukorda lahendamise oskuste lihvimise gruppi.
ideaalis tahaks sellist gruppi, kus õpitakse konfliktseid olukordi mitte tekitama.
tahaks midagi enamat.

arvan, et leidisn nüüd töövormi.
on selline raamat -- Julia Sviyash KUIDAS KIIRESTI JA LIHTSALT RIKKUDA ENDA JA TEISTE ELU.
võtame igal koosviibimisel sellest raamatust ette lugeda peatüki või konkreetse tehnika ja vaatame mida meil omavahel on selle oma elu rikkumise tehnika kohta öelda, millistest konkreetsetest juhtumitest kellelgi rääkida.

et asi konkreetsem tunduks, kirjutan siia ümber lõigud tema raamatu algusest:

... Oleme üldlevinud eksiarvamuses, et iga inimene püüdleb õnnelikuks saamise poole. Kuigi vaevalt, et keegi üldse ette kujutab, mis asi see õnn on, tahab igaüks selleni jõuda. ja sellel teel keegi justkui kogu aeg segaks inimest. Mingisugused ebasoodsad asjaolud, saatuse riukad ja meie elu karjuv ebaõiglus.
Inimene võitleb ju meeleheitlikult oma õnne eest, saades stoiliselt võitu erinevatest takistustest. Aga... vaevalt on üks probleem lahenenud, kui ilmub juba uus. Ei und, ei puhkust piinatud hingele. Õnn justkui libiseks ta käest, täpselt nii, nagu õnnetu kalamehe õngekonksu otsast pääseb suur ja rasvane kala.
Poodide riiulid on lookas raamatute all, mis räägivad õnnest, edust, vedamisest, rikkusest.
/- - -/
Tuhanded psühholoogid, konsultandid, NLPistid, coach'id, treenerid ja teised juhendajad tormavad tõe teele, et ainsa hoobiga teha inimkond õnnelikuks. Nad on leiutanud suure hulga tehnoloogiaid, metoodikaid, treeninguid ja teisi riukaid, et teha inimestele ajupesu ja suunata teda salaunistuse poole -- saada vabaks ja õnnelikuks.
/- - -/
Mõneks ajaks see isegi ehk aitab. Muidugi mitte kõiki, aga siiski aitab. Entusiasm silmades, maniakaalne optimism, palavikuline soov teha ükskõik mida ja teatada kõigile, et elu on ilus. Aga aeg möödub, kõik tuleb ringiga tagasi... ja isegi rohkem.
/- - - /
... Kui tähelepanelikult vaadata, siis tuleb kogu selle jorutamise mõningane petlikkus ilmsiks. Aga täpsemalt: umbrohu kitkumine muudab nende kasvamise veelgi aktiivsemaks. Midagi siin ei klapi. Aga mis see on? Kus on viga?
Keskendunud jälgimine viis autori üpriski ootamatute järeldusteni. Viga on juba päris teekonna alguses. Aga täpsemalt: algeeldus on vale.
Inimene pole loodud täielikuks õnneks. Järelikult pole ta huvitatud suurema osa oma probleemide lahendamisest. 
Vastasel juhul oleks kõik juba ammu õnnelikud. Nad sünniksid õnnelikena ja sureksid õnnelikena.
Inimene võib seda ise mitte taibata, aga see on nii. Ta pole alateadlikult õnneks valmis. Kuigi ta karjub igal sammul: "Tahan olla õnnelik, tahan olla edukas! Tahan, aga ei saa! Mind segab see ja mind segab too..."
JAMA. Kui te tõesti tahaksite mingit probleemi lahendada, siis te lahendaksite seda samal minutil, samal hetkel!
Vaadake kõiki tähtsaid maailmakirjanduse šedöövreid. Millel need põhinevad? Inimlike kannatuste, tragöödiate ja kuritegude nautimisel. Aga filmis? Kui ekraanil ei hukkuta õnnetu armastuse pärast, ei tapeta, ei mürgitata tsüaniidiga, ei taota pead vastu seina, ei hüpata alla pilvelõhkuja katuselt, siis paneb see vaatajaid haigutama.
ja isegi kui filmil on HAPPY END, siis just sellega film lõpebki! Pärast õnnelikku lõpplahendust pole enam midagi näidata, sellist süžeed pole kellelegi vaja. 
Tegelikult tegeleb inimene kogu elu sellega, et leiutab lugematul hulgal viise, tehnoloogiaid ja kavalusi, mis hoiavad teda õnnest eemal. Valdav enamik inimesi teeb seda alateadlikult. Õnnetu võib kutsuda isegi üles abistama ja endale kaasa tundma. Aga te ainult üritage võtta inimeselt ära need instrumendid, millega ta endale ebameeldivusi tekitab! Ta kaitseb neid, hoiab neist kinni. Küünte ja hammastega. Kui ta on loonud sada moodust, et olla õnnetu (vaene, haige, üksik), siis loob ta ka saja esimese. Vastasel juhul film ju lõpeb! 


niisiis -- ma tahaksin jõuda filmi lõpust edasi.
koos grupiga.
sest siis minnakse kinost välja.
ja seal on reaalne elu.
sinu ÜKS ja AINUS ELU.



KOKKUKOLIMINE

kirjutas keegi | reede, detsember 14, 2012 | , , | 0 märkust »

sa mäletad sellist sarja, nagu SÕBRAD?

seal oli selline kooselu vorm, kus oli suur elutuba ja igaühel oli oma tuba, kus olla. ja sama koridori peal oli veel teine selline korter.

ma tahaksin sellises koloonias olla (tingimusel, et minu toa uks ja seinad on mürakindlad).
mulle ei meeldi väga külas käia, sest pärast peab unisest peast veel kuidagi koju saama.
kedagi külla kutsuda on palju mugavam, aga kahju on, kui nemad peavad ennast läbi poole linna unistena pärast koju kolistama.

niimoodi kommuunis elades oleksime kõik üksteisel külas kogu aeg.
meeletu oma elu kokkuhoid. sa lähed koju ja juba oledki külas.
väsid seltsielust ära, astud paarist toast läbi ja seal ongi su armas padi ja voodi ja rahuriik.

ideaalne oleks, kui nende korterite peale oleks ka suurem saal, kus saaks salsat harjutada ja grupitreeninguid läbi viia. see võiks olla maja, mis kuulub Muutujate (või mis iganes nimi see saab olema) mtü-le. inimesed elavad seal liikmemaksu alusel (või kuidas oleks õigem korraldada).
nagu hõim. nagu suur küla.

kambakesti on suuri ruume lihtne koristada -- igaüks teeb väikse lõigu ja ongi korras.
paljusi kulukaid asju on otstarbekas üheskoos kasutada.
kambakesti on lahe toitu valmistada.
sama sõpruskonnaga võiks ka tööd teha. mina igatseks veebi-, anima- ja filmistuudio käima saada, kursuseid saaks korraldada, koolitusi...

meie elust kulub mõttetult palju aega punktist a punkti b ja c ja d ja e jõudmiseks.
miks ei võiks olla lihtsalt a?


Koolihoone

kirjutas keegi | esmaspäev, aprill 04, 2011 | | 0 märkust »

sattusin rohelise kooli klipile ja jäin mõtlema, mis siis oleks, kui kõik lapsed saaksid koolis käia samaväärselt esteetilises keskkonnas.
mis saaks meie maailmast siis, kui rahad, mida praegu panustatakse sõjatööstusesse, panustataks laste haridusse?
loomulikult pole meie kliimas selline hoonetüüp otstarbekas. meil on paar kuud sellised nagu seal terve aasta.



vaatasin seda klippi eelkõige hoone pärast. siiski hakkas 2 asja silma:
neid õpetatakse riisi istutama vette.
otsisin teema kohta materjale, sest tean, et on aretatud uued "aeroobsed" riisisordid, mis ei vaja vette istutamist.
vesi on lõunapoolsetes maades strateegilise tähtsusega.
igatahes on riis põhitoiduaines arvestatavale osale inimkonnast.
suurele osale pea 7 miljardist.
kogukondi kooshoidvad aastatuhandeid püsinud niisutussüsteemide alad ei suuda ära toita kogu seda elanikkonda. uute taimedega kaasneb uus sotsiaalne struktuur.
maailm on muutumises. paratamatult.

teine asi, mis mind häiris, oli päris klipi lõpus öeldud mõte, et juhtimine on tee tulevikku.
kahtlen väga.

see on ikka see vana Lambakarjatamise ideoloogia.
+ Imeravimi usk.
et on mingid suured magnetid, mis tõmbavad kõik muu endaga kaasa.

ma tahaksin väga uskuda, et Lambakarjatamise Ajastu saab ükskord otsa.

see on ideede leviku taga kinni, see on suhtumiste leviku taga kinni, see on meist igaühe teadlikkuse taga kinni.
sest meist igaühe teha on, et inimest sellel planeedil ei koheldaks enam kui kui lammast. kui ühikut.


kuid hoonetest rääkides tooksin veel ühe esteetiliselt ilusa ja huvitava idee, mida võiks meie kliimas edukalt rakendada väikekoolide ja lasteaedade rajamiseks:

Gore ideoloogia

kirjutas keegi | esmaspäev, veebruar 07, 2011 | , | 0 märkust »



üks parimaid klippe, mis leidnud.
seal lõpuosas öeldakse rida asju välja:
kuidas tekivad neil liidrid, kuidas on välistatud hierarhia.
kuskohast sai Gore oma ideed.
paraku jah -- need ideed on ammu välja öeldud, aga nii vähesed on sellest hoolinud.
töötasin aastaid Eesti mõistes suures firmas ajakirjanikuna. nägin selle arenguid.
algul olid tegijad esiplaanil. räägiti maatriksjuhtimisest... aga mida aeg edasi, seda enam tekkis inimesi, kes istusid koosolekutel, kes tõmbasid niite, kes võimlesid oma kohtade pärast. iga aasta olid suured struktuurimuutused, seda paraku suuresti selle nimel, et juhtivatelt kohtadelt ebasobivaid isikuid ära kangutada ja ise kuhugi edasi trügida.
vahepeal isegi tundus, et Murphy seadus -- et 20% teevad tööd ja 80% segavad nende töö tegemist -- hakkas protsentides veelgi ebaõiglasemaks kiskuma.
ma tõesti tahaks tunda, milline õhkkond mõnes Gore ettevõttes valitseb!
nad pidid isegi oma palgad omavahel ära määrama... kuidas?!

veel üks asjalik klipp:




!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
esimese klipi lõpust läksin MIX kodulehele ja sealt avastasin pika artikli Gore kohta.
!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

LAPSERAADIO

kirjutas keegi | pühapäev, detsember 12, 2010 | , | 0 märkust »

saadan homme VALGUSKLIINIKU äriplaani lõpuks EAS-i.
suure koorma endalt mahasaamise tunne on. mingi 7 nädalat vist.
sorteerisin oma paberites, et otsida Valguskliiniku logo kavandeid, mis kuhugi sirgeldanud ja muude paberite seas avastasin, et kunagi ammu paar kuud tagasi oli see Lapseraadio idee. ja Muutujate portaali idee üldse.
tõstsin need paberid eraldi (haa -- meenus, et mul on ju veel Kaustik, kuhu vahepeal kirjutasin ja joonistasin!) 

paar päeva tagasi võttis minuga Tiiu metsapoolejutud meiliglistist ühendust ja küsis, kuhu mul see lastesaitide blogi kadus. et nad ikka käisid seal aeg-ajalt.
no see oligi 2 kuud tagasi, kui avastasin, et aadressile http://muutujad.blogspot.com/ peaksin hakkama seda portaali ehitama. see oli esimene blogi, mida kunagi hakkasin tegema ja algselt oligi muutujate idee jaoks plaanitud, aga siis keskendusin MINAISE saidi tegemisele ja uskusin, et laste teema on see õige suund.
ma tõstsin oktoobris kogu sisu http://lapslane.blogspot.com/ aadressile. ja siis tuli Valguskliiniku teema peale ja ma ei jaksanud nende blogide kujundamise ja väljaehitamise teemadele enam keskenduda.
Igatahes -- lasteraadio asi hakkab MUUTUJATE portaali all jooksma.
usun suhtlemisse enam.


millised peaksid sinu arvates olema uudised lastele?

Padjaklubi

kirjutas keegi | neljapäev, september 30, 2010 | , | 0 märkust »

me peame rohkem kokku saama ja asju katsetama ja arutama.
eile saime Reena juures kokku ja Katri tahtis kohe algul teada saada, kuhu on arenenud see patjade teema, millest Muutuja Algkursuse all kirjutasin. ma osanud talle midagi öelda, sest keegi pole nagu reageerinud teemale.
mina kõigest kaardistaja.
matkan oma kujutlustes ja kaardistan ideid, kuhu võiks midagi koguneda.
see on nagu tundmatul maal liigub maadeuurija ja märgib ära, et nende kahe jõe kohtumiskohta võiks rajada kaubanduskeskuse. ja näe, tema kirjeldus ja joonistused ja märkmed jõuavad lõpuks inimesteni ja nemad vaatavad, et tõesti hea koht asunduse rajamiseks. ja mis siis juhtub -- sinna kasvabki lõpuks linn!
kas see maadeuurija ehitas linna?
ei. need inimesed tulid ja elasid selle koha meeldivaks ja nad rajasid sinna oma kodud ja elasid sugupõlvi pidi selle linna suureks laiali.
eks püüan selle inimestega kohtumise teema ja sealt saadud inspiratsiooni kirjapaneku käigus hoida.
aga no see kirjutamine neelab sellise lahmaka aega ja keskendumist!
mul on kohusetunne ja ma oskan ennast sundida. aga ma oskan selle käigus ka endal vindi üle keerata.
ja siis jooksen kinni, nagu selle algkursuse loo puhul.
ega neid patju oleks mõnus 3D nikerdada. ma kohe võtaks pikema perioodi ja sisustakse kõik õhtud ja ööd uute patjade kujundamise peale. aga ma näen enda ümber veel tervet voolimata kukekeste armeed!
kes siis need ära teeb?

selle loo kirjutamiseks valmissaamiseks kulus hea mitu päeva.
sest sain aru, et inimesed ei käivitu sõnade peale. pilte on vaja.
aga mina ei oska pilte nuusata.
mingi pildi tegemiseks läheb tunde. ok, see on mõnus ja rahustav töö. patju nikerdasin õhtust kuni kolmeni öösel.
aeg läheb nagu kelguga mäest alla.
aga niimoodi pildialbumit kokku pannes ma ei jõua kuhugi.
olgu, ma nüüd tegin.
aga kas käivitas?
ei.
sest tundub, et inimesed on endale saalis võtnud paremad istekohad ja ootavad, mida ma järgmiseks teen.

kas tõesti on nendele patjadele märksõnade välja pakkumine niiiiiiiiiii keeruline?